Monday, August 18, 2014

miniülestõus :-)

Kasutan juhust ja kirjutan veel, niikaua kui elekter ja internet olemas on. Täna on elekter viis korda ära käinud.

Täna päeval õnnestus meil tüdrukutega olla tunnistajaks kalameeste minülestõusule. Nii tore on siin Niiluse kaldal, vaatad aknast välja ja elu keeb. Ajasime tüdrukutega siin omi asju, kui korraga läks megasuureks lärmiks väljas. Üle jõe Ras-el-bari poolel on mingisugune tollipunkti moodi asi, seal valvavad automaatidega sõdurid ja kõik laevad, mis merelt tulevad, peavad seal seisma jääma, ennast kirja panema ilmselt ja seal neid ka vajadusel kontrollitakse. Sama tehakse kusjuures ka siis, kui nad merele lähevad. Noh, et keegi inimesi siit Kreekasse ei üritaks vedada või merelt narkot tuua. Igatahes oli seal kontrollpunktis täna ilusti kahes reas kümneid laevu -meiepoolses kohalikud suured laevad ja merepoolses reas väikesed 'ühepäeva' laevad. Ja mehed olid kõik väljas ja röökisid. Ja siis hakati mingeid asju loopima suuremate laevade pihta. (Pärast õhtusöögilauas arutasime, mida nad küll viskasid - kive neil vaevalt, et oli, mina pakkusin, et äkki kartulid vms, aga üks lastest pakkus, et jää. Ilmselt oligi, sest seda on neil alati). Asi läks päris tuliseks kätte juba, aga siis tulistasid sõdurid paar korda õhku ja ajasid laevad üksteisest kaugemale. Pärast kuulsin Ahmedilt, et see oli hinnasõda olnud - ühed tahtsid odavamalt oma saaki müüa ja teistele see ei meeldinud. Natuke põnevust :-). Tüdrukud vaatasid päris huviga aknast ja elasid kaasa :-).

Sunday, August 17, 2014

Rannaskäik

Kahjuks ei olen ma huvipuuduse tõttu suht tehnikavõõras ja ei oska (julge?) viimastel päevadel tehtud pilte tahvelarvutisse tõmmata. See on üldse üks hirmus riisatapuu :-). Ainus hea asi, et võtab vähe ruumi ja seega on teda hea kaasas kanda. Lisaks tegi Ahmed ta veel araabiakeelseks ka, ja iga kord, kui jälle mingi aknake kuskilt lahti hüppab, on mul tükk tegu veerimise ja arusaamisega. Aga kes teab, see võib mu kirjaliku araabia keelega veel imetki teha :-).

Eile käisime siis rannas, need pildid panen ilmselt Eestis oma läpakast. Randa läksime igavesti suure kambaga - minu lapsed, laste üks tädi oma kolme tütrega ja teine tâdi omaga ja isegi ämm tuli kaasa, et meiega aega veeta. Rand on siin kole ja räpane, vähemalt minu jaoks, aga lastel oli lõbu laialt. Veest tulid välja alles siis, kui päike loojus. Ega siin Vahemeres tegelikult eriti ujuda ei saagi, lained on lihtsalt nii suured. Mina, ämm ja meheõde vette ei läinud, mäletasin eelmisi kordi selleks liiga hästi :-). Lapsed oli veest väljudes kui liivakäkid, Ahmedil oli pool kintsu veel mingi ollusega koos, mille saime maha alles kodus bensiiniga hõõrudes. Aga ikkagi tahaks lapsed sinna tagasi :-). Meheõde oli randa terve pikniku kaasa võtnud - pitsa ja kooki ja popkorni ja kokakoolat ja muud ebatervislikku nänni. Koht rannas meie kambale maksis 40 l.e , ei ole päris nii, et paned oma kompsud, kuhu tahad. Siin on terve rand ära jaotatud ja sellest äri tehtud. Nagu kõik muugi siin. Maksad siis päikesevarju ja toolide eest.
Rannas käib üldse vilgas äri, müüakse jäätist, grillitud maisitõlvikuid, igasugu riideid, päikeseprille, ujumisrõngaid ja kindlasti oli veel midagi. Keegi oli isegi ratsahobusega kohal. Sellega sai ka raha eest sõita. Mina sain endale paar uut t-särki. Kauplemises olen ikka veel väga roheline. Kaupmees ütles särgi hinnaks 65 l.e ja mina mõtlesin, et olen kõva mutt, kui selle 50 peale kaubeldud saan. Õnneks jõudis ämm minust ette ja lõpphinnaks jäi särgil 30 l.e. Ma olen ikka liiga eestlane küll :-).

Kui rannast tagasi jõudsime, oli meil jälle!!! elekter ära ja saime küünlavalgel pesemas käia :-).

Saturday, August 16, 2014

Eelmisest postitusest on juba aasta möödas, oleme jälle Egiptuses ja seega võiks taas midagi kirjutada. Tegelikult olen siin juba juuli lõpust saati ja varsti ongi puhkus läbi. Puhkuse lõpp peaks mind vist kurvastama, aga tegelikult väsitab selline ülipassiivne puhkus päris ära. Isegi mu vererõhk puhkab siin, nii umbes 30 pügalat allpool normi :-) Ja see lõputu kuumus on päris tappev. Jumal tänatud, et meil maja kohe Niiluse kaldal on, sisemaal oleks vist ammu kuumarabandusse surnud. Siin puhub vähemal tuul, pea-aegu iga päev :-).

Nagu ikka, tuli Nasser lastega juba juunis siia ja mina siis pooleteist kuu pärast järgi. Sel aastal oli siiasõit päris kurnav. Jama hakkas juba bussis teel Tartust Riiga. Minu koht sattus ühe venelanna kõrvale, kes palus endale aknapoolset istekohta. Ja siis järgmised paar tundi pidin iga natukese aja tagant püsti seisma,  sest tal oli vaja kuhugi minna :-)  Esimest korda üle väga aja kontrollis toll ka passe. Riia lennujaamas pidin neli tundi passima, selle ajaga jõudsin kaks meelelahutuslikku raamatut läbi lugeda. Ja maailma kõige hullemas lennujaamas, st Istanbulis, konfiskeeriti mult käsipagasis olnud tulirelv, st lapse kingitus, mis ei näinud minu meelest üldse ohtlik välja. Lätlased olid sama arvanud, nemad jätsid selle mulle alles. Aga ju siis oli türgi noormehel seda rohkem vaja. Ise olin muidugi loll, et seda teise kohvrisse ei pannud.

Kairos oli järgmine tore üllatus - uus reegel on selline, et peaaegu kedagi vastutulijatest lennujaama sisse ei lasta ja ega keegi personalist ei juhata ka, kust uksest välja saab ega midagi. Siin on hea, kui araabia keelt oskad, sest seal on palju lahkeid selle, kes end väikese tasu eest sulle appi pakuvad.

Õnneks leidsin oma mehe ikka üles ja siin ma nüüd olen. Elu on siin eelmise aastaga võrreldes niipalju muutunud, et hinnad on kõvasti tõusnud - piim, munad, liha, kana jms on sama kallis või kallim kui Eestis. Elekter käib veelgi rohkem ära kui eelmisel aastal, ükspäev nt võeti elekter tervelt viis korda ära, kokku u 9 tundi.

Poliitikast niipalju, et rahvas on jagunenud uue presidendi toetajateks ja nende vastasteks. Vaidlused on tulised :-). Mina seisukohta võtta veel ei oska, aga oma esimese kõne ajal tegi härra lehelt maha lugedes väga palju vigu. Viimase kõne, mida mul oli õnn näha-kuulda, pidas ta peast :-)  aga ega ta suuremat asja kõnemees ka pole. Need poliitilised vastased aga, kes pealinnas eelmisel aastal väljakul elades meelt avaldasid, on nüüdseks poliitilised vangid, kelle asukohast nende pered midagi ei tea. Nii läks nt ühe ämma sugulasega, nelja lapse isa, kes uue võimu poolt 25 aastaks vangi mõisteti. Kus ta vangis on või kas üldse elab, seda tema pere ei tea. Mehe tütar abiellus eelmisel nädalal ja kui see mees vangla üle peaks elama, siis saab lapselaste pulmadeks välja.


Homme lähme randa, siis on ehk, mida muljetada-kirjutada :-)

Saturday, August 17, 2013

Viimaste päevade uudised







Alloleval pildil on Ra-El-Bari peatänav, mõlemal pool on poed, restoranid, tänavakaupmehed, jäätisemüüjad jne.
 Nendel kahel pildil on Ras-El-Bar päevasel ajal. Nagu näha, pole ühtegi inimest liikvel. Õhtul pärast päikeseloojangut on rahvast nii palju, et ei saa istuda  ega astuda. Pilte ma õhtul tegema ei hakanudki, sest pildile oleks jäänud vaid inimeste pead :)


Sellel pildil on kodulinn.

Ras-el-Bari läksime haiglasse arsti juurde. Seal on üsna hea riiklik haigla, kus arstid võtavad hommikuti vastu, visiiditasu on L.E. 1, Eesti kroonides siis u 2 krooni. Selle eest saab haigla poolt osa ravimeid ka, nt valuvaigistid, antibiootikumid, köharohi, igasugu nahakreemid jne. Samad arstid võtavad vastu õhtuti erapraksises kalli raha eest :)

Siin on pruudi sõbrannad ja sugulased möllamas. Sellel päeval viidi pruudi kaasavara peiu koju, see kõik käib suure lärmi ja peo saatel muidugi. Tüdrukud tantsisid õhtuni, igaüks näitas oma kõhutantsu oskusi. Neil see vist emapiimaga kaasa saadud, isegi väikesed tüdrukud tahavad tantsida ja on päris osavad. Aisha ütles, et tema oskab ka, aga näitama polnud nõus. Olevat tädi pool harjutanud :D







Selline tantsimine on nüüd igal õhtul kuni pulmani välja. Pulm on järgmisel neljapäeval.
Samas pole pulmaks valmistumine loomulikult ainult pidu ja pillerkaar. Täna puhastasime mituteistkümmend kilo riisi ära ja koorisime hunniku küüslauku, sest päev enne pulma tehakse pruudile henna ja käib palju külalisi, kes kõik tahavad ju süüa.

Poliitilise poole pealt niipalju, et olukord läheb järjest hullemaks. Õnneks ei ole meie juures veel eriolukorda kehtestatud ja ka öösiti võib omal vastutusel vabalt liikuda. Aga samas on paljud teed kinni, nii et kuskile nagunii ei pääse. Täna levisid rahutused jälle üle maa, ja laiemalt kui varem. Isegi Dammiettas oli 7 surnut. Paistab, et minu plaan šoppama minna läheb luhta. Hea, et endale kleidi ära jõusin osta. Pilt ka :)

Tuesday, August 13, 2013

Pühad ja muu

Viimased neli päeva olid pühad - Ramadan sai läbi. Käisime külas, meil käidi külas. Liiga palju magusaid hõrgutisi. Mõned pildid ka.

Meie kolm kaunitari:


 Kaksikud: 




Pühade ajal oli tore üllatus ka - nägin sõpra, kes viimati käis siin, kui Aishat ootasin. Nii et peaaegu seitse aastat. 
Täna käisime Dammiettas poodides. Pulmad on juba kümne päeva pärast, ostsime pruudile vaibad ära. Homme viiakse tema asjad uude koju, mis on päris kaugel - u 20 kilomeetrit. Tavaliselt armastavad egiptlased naabripoisi/-tüdrukuga abielluda. Aga Azza on vist minu poolt rikutud :) 

Thursday, August 8, 2013

6-aastaste loogiline arutlus :)

Mõned päevad tagasi toodi Ahmedile krabisid. Talle need hirmasti meeldivad. Söögiks siis ikka, mitte vaatamiseks, eks.
Kallasin nad pesemiseks kraanikaussi ja lasin vett peale. Mõned neist veel elasid. Tüdrukutel oli igatahes väga lõbus neid vaadata.
Ja saigi Ramadan selleks korraks läbi. Iga aastaga läheb paastumine järjest lihtsamaks. Mitte et ta kunagi väga raske oleks olnud, aga tundub, et see kuu ise jääb aastatega lühemaks. Ahmed paastus taas terve kuu tublisti ära. Muidugi, kui vaadata tema päevarežiimi, siis saab aru, kuidas üks alla 30-kilone poisike sellega hakkama saab. Öö läbi istub üleval, magab päeval kella üheni peaaegu. Ja sealt edasi polegi palju jäänud kella seitsmeni. Kõige lahedamad paastujad olid meie "kaksikud" - ärkasid kella 2-3 ajal päeval, sõid natuke ja ütlesid, et paastuvad nüüd edasi. Kuni järgmise ampsuni :) Aga eile käisime Ras-El-Baris šoppamas. Vaja oli osta tüdrukutele kleidi juurde kingad. Roosad ja kontsaga. Ja muud nänni oli ka vaja. Kavatsused olid head aga nelja lapsega rahvamassis ostelda on kunsttükk omaette. Kingi me leidnudki. Käisime TERVE koha läbi, mis on piisavalt hirmus, Aishale aga jäid silma ilusad roosad kõpskingad linna kõige kallimas poes ;) Kahjuks aga ei olnud parajaid numbreid, seega peab vist kingi minema otsima Dammiettasse. Muud ostud ei läinud paremini. Midagi asjalikku ei saanudki. Sõime jäätist, mis on siin üsna kallis, kuid arvutus eurodesse näitas, et 6 vahvlijäätsit läksid maksma ümbes 2,5€. Pärast seda tundus jäätis suht odav, sest ühe umbes samasuguse eest tuli Lõunakeskuses välja käia ligi 2€. Ja siis juhtus midagi hoopis enneolematut - Ras-El-Baris läks elekter ära! Vanasti ei juhtunud seda kunagi, vähemalt nende aastate jooksul, mil ma siin elasin. Olime peale seda veel vast tunnikese, aga midagi osta ei saanudki, sest midagi ei näinud korralikult. Noormehed seisid küll lampidega poodide ees ja sees, et klientidele valgustada, aga see pole ikka see. Elektriga on siin üldse kummalised lood. Peaaegu kõik need päevad, mis ma siin olnud olen, on elekter ära käinud. Eile koguni kolm korda. ja ikka tund-paar korraga. Täna oli elekter terve päeva olemas, aga vesi läks ära. Jube tore, eriti kuna olin plaaninud terve elamise ära koristada. Aga homme viitsin ehk pilte ka teha, pühad ju ikkagi. Ma olen vist Bloggeri keskkonna kasutamise ära unustanud, aga millegi pärast muutub minu ilus taandridade ja vahedega liigendatud tekst avaldamisel üheks pikaks joruks, mida on väga vastik lugeda.

Saturday, August 3, 2013

Sellised toredad uudised siis tänases päevas - USA andis terrorismihoiatuse. Põnev, mis nüüd juhtuma hakkab. Kohalikest uudistest niipalju, et täna on reede ja riigis taas suuremat sorti rahutused. Seekord ka siis meie külje all Dammiettas. Tundub, et ega see jama siin heaga ei lõpe

Friday, August 2, 2013

Aisha ja Ruqaia sünnipäev

Nagu pildilt näha pidasime täna tüdrukute sünnipäeva. Neil kahel veab - saavad kaks sünnipäeva pidada, üks kuu alguses ja teine lõpus. Lausa uskumatu, juba ongi nad kuuuesed. Aisha muidugi on täitsa kuueaastase nägu ka - kolm hammast puudu ja üks logiseb, mõned on juba uuedki kasvanud.

Proovime siis uuesti :-)

Avastasin just, et viimane postitus siin blogis on aastast 2011 :) Päris piinik, eks. Aga kuna olen järgnevad kuu aega jälle Egiptuses, siis võiks vanast sõbrast laiskusest üle olla ja midagi ikka kirjutada. Pealegi sai Ainikale lubatud... :) Tegelikult olen juba nädala siin olnud. Kohale jõudsin ilusti. Reisi kõige hullem osa oli Kairo lennu ootamine Istanbuli lennujaamas. Kole koht minu meelest - tohutu rahvamass, istekoha otsimine võttis igaviku. Paar tundi veetsin lemmikkirjandust lugedes (raamat õpiraskustest siis:)), siis ei pidanud närv enam vastu ja läksin tax free poodidega tutvuma. Ostsin paar kingitust lastele, raamatupoes oli head kirjandust, aga suutsin end ületada - mitte ühte raamatut ei ostnud. Mõtlesin, et äkki tagasiteel olles astun uuesti läbi. Parim üllatus oli muidugi see, et maghribi palve ajal panid poed välja türgi maiustusi - valik oli lõputu, maitsta sai kõike. Lõpuks ostsin ikka ühe karbi kaasa ka. Lennujaamas oli huvitav - mitu inimest kõnetasid mind araabia keeles, just egiptlased. Ma ei istunud isegi mitte Kairo lennu värava juures. Värava number kuulutati välja alles umbes pool tundi enne lennukisse minekut. Ju siis näen ikka egiptlase moodi välja juba. Sõit Kairost koju oli sündmustevaene, üritasin magada. Port Saidi lähedal otsiti autosid läbi, rohkem küll Kairo poole suunduvaid. Meile tehti niisama nägudekontroll, isegi dokumenti ei küsitud. Ma ei näinud eelmise aastaga võrreldes mingit erinevust - samad sõdurid, samad relvad ja tankid. Aga passikontroll lennujaamas on viimastel aastatel kõvasti paranenud, seekord põhimõtteliselt jalutasin sealt läbi. Mitte midagi ei küsitud. Vanasti võttis passikontroll ikka väga kaua aega. Meie juures on elu nagu ennemuistegi. Nädala jooksul pole ma kodust väljas käinud, va sugulasi külastamas. Pole eriti põhjust ega vajadust kuhugi minna. Toit tuleb ise koju kätte, värskeid puuvilju on lademetes, lastel on kogu aeg tegemist. Esimesel päeval istus Aisha mul süles, mitte sammugi ei saanud astuda. Aga seda jätkuski üheks päevaks, ülejäänud ööd magab jälle all tädi pool. Üleeile sundisin ta kodus magama, kuna mingil kummalisel põhjusel oli tal õhtul kõrge palavik - 39C. Hommikuks oli palavik läinud j siiani pole tagasi tulnud. Ilmad on palavad, toas on ööpäevaringselt 31 kraadi sooja. Elekter käib iga õhtu paar tundi ära. Mursi ajal süüdistati teda, nüüd on ilmselt Sisy süüdi. Poliitika on põnev - tegelikult kedagi ei huvitagi, kes võimul on. Rahval on sellest jamast kõrini. Kairo kokkupõrgetes surmasaanute kohta öeldakse, et mingu ära koju siis, ise teavad, millega riskivad. Ühesõnaga, meie kandi inimesed on poliitikast üsna kaugel, elavad oma elu nagu varemgi.